Suusad ja mina

Otsustasin ühel veebruari lõpu laupäeva hommikul, et nüüd on aeg ka ise suusad alla panna ja rajale minna. Nii saigi õde kaasa veetud ja Nõmmele kihutatud. Kunagi sai ju igal nädalavahetusel metsas suusatamas  käidud. Seda aga tõesti KUNAGI, vanal heal ajal. Pidasin oma suusatamisoskust keskmisest paremaks, aga mitte perfektseks. See arvamus aga kadus minutitega (ei, pigem sekunditega) pärast suuskade alla panemist. No, ei saa olla nii armetu, aga seda ma olin. Suusad olid nagu kobakad võõrkehad minu jalgade otsas, mis ei liikunud mitte edasi, vaid tagasi või paremale ja vasakule. Käed olid täiesti kasutud nagu makaronid. Kui natukenegi enesekindlust hakkas pärale jõudma, siis avastasin ennast väikese (kordan VÄIKESE) künka otsast, kus istusin ligi 10 minutit julgemata alla tulla. Aga kuna taganemisteed polnud, siis pidin teekonna ette võtma. Eks ego sai ikka hävitava paugu peale seda, kui näed, et vaevu põlvini küündivad kribud sinust nagu postist mööda kimavad. Aga tegelikult mulle meeldis, sest ei ole nii pikka aega talveilmu saanud nautida ja aega kasvõi tunnikeseks maha võtta. Seega lõppkokkuvõtteks võib öelda, et igati tegus päev oli.